Kõrvitsa mitu palet

Õhus on tunda jahedamaid noote ja Päikesetõusu talus on valminud lisaks suvikõrvitsatele ka  esimesed talikõrvitsad.

Klassikalise suureviljalise kõrvitsa "Gele Reuzen" viljaliha on päikesekollane. Viljad kaaluvad 10-20 kg, jäädes enamasti ca 15 kg kanti. Müügiks pakume terveid kõrvitsaid hinnaga 8 kr/kg. Kellele terve kõrvits liiga suureks jääb, saab lahti lõigatult (seemnesisu eemaldatud) sobivas kaalus kõrvitsatüki hinnaga 10 kr/kg.

Väikesed oranži koorega kõrvitsad sordist "Spooktacular" kaaluvad ca 1-3 kg. Nende viljaliha on õhem, kuid väga tugev, mistõttu marineerimisel on neid võimatu "pudruks keeta". Selle kõrvitsa hind on 10 kr/kg.

 

Spagetikõrvits on talikõrvitsaist ehk vähemtuntud. Valge või oranži koorega (sõltuvalt sordist) ca 2 kg viljad on ka seest helekollased või oranžikad. Spagetikõrvitsa nimetus tuleneb asjaolust, et keetmisel või küpsetamisel eraldub selle kõrvitsa viljaliha peenikesteks spagetitaolisteks ribadeks. Spagetikõrvitsaid võibki keeta "spagettideks" või küpsetada ahjus erinevate täidistega. Spagetikõrvitsa hind on 8 kr/kg.

 

 

 

Kõige magusaimaks peetakse maailmas muskaatkõrvitsat, mis üldjuhul oma pika kasvuaja tõttu Eestis avamaal viljuda ei jõuagi. Et ilmataat on sel aastal helde olnud, on lootust, et hetkel veel roheliste pudelikujuliste viljadega muskaatkõrvits jõuab sel aastal siiski enne öökülmasid oma viljad  täismõõtu küpsetada.

 

Suvikõrvitsaid ehk rullkõrvitsaid ehk kabatšokke on küll mitmeid eri liike, kuid ilmselt tuntuim ja maitsvaim neist on tumerohelise koorega tsukiini. Meie tsukiinid kannavad sel aastal sordinime "Black Beauty". Suvikõrvitsa hind on 12 kr/kg.

 

Veel on jäänud mõned nädalad suvikõrvitsaaega enne sügiskülmade saabumist. Mida ja kuidas suvikõrvitsast teha saab? Kõige lihtsam ja maitsvam on suvikõrvitsat grillida või praadida. Selleks sobib hästi väike või keskmise suurusega tsukiini. Vili viilutada (koos koorega) 1 cm paksusteks seibideks, pintseldada oliiviõliga ja grillida restil mõlemalt poolt või praadida pannil. Raputada peale soola ja sidrunipipart ning mõnus vahepala grillitud lihatoodetele ongi valmis. Kui sel viisil suvikõrvitsast tüdimus tekib, võib lasta fantaasial lennata ja katsetada erinevate õli baasil marinaadidega enne grillimist või praadimist.

 

Suus sulava maitsega ja lihtne valmistada on juustusupp suvikõrvitsaga. Supiks läheb vaja:

• 600 g suvikõrvitsat
• 2 väikest või 1 keskmine sibul
• 1 karp juustu "Merevaik"
• pipart, soola
• praadimiseks õli
• lihapuljongit  või vett

 Haki sibul, hauta poti põhjas õliga klaasjaks. Lisa sibulale tükeldatud suvikõrvits ja maitseained, hauta mõned minutid õlis.Seejärel lisa potti ca 1 liiter vett või puljongit ja keeda suppi kuni suvikõrvitsatükid on pehmed. Tõsta pott hetkeks tulelt ja püreesta saumikseriga ühtlaseks. Aseta pott tagasi pliidile, madalal pidevalt kuumusel segades lisa juust. Sega kuni "Merevaik" on supi sees ühtlaselt lahustunud ja saavutanud sametise jume. Serveerimisel võid supi kaunistada maitserohelise,  kõrvitsaseemnete või röstitud saiakuubikutega.

 

Lisaks saab suvikõrvitsaid täita ja ahjus küpsetada, lisada vokiroogadele, koogitaignale, teha hoidiseid (kabatšoki-ikraa) ja palju muid põnevaid soolaseid ja magusaid roogasid.

13. augustil OTTis

Päikesetõusu talu kasvuhoone lõunapoolses otsas kasvab mitut sorti meloneid - tavalised sortidest "Ananas" ja "Orange Ananas" ning kantaluuptüüpi ehk dessertmelon "Melba". Kas kodumaine melon on põhjamaisele loomusele omaselt karge ja tagasihoidliku maitsega? Või samavõrd magus ja mahlakas, kui soojal maal kasvanud importvili? Või hoopistükkis magusam ja mahlasem?

Seda saad teada, kui tuled 13. augustil OTT kohtumisele, kus degusteerime kohalikku melonit ja teeme kaupa köögiviljadega: kurk, suvikõrvits, tomat, porgand, nuikapsas, punane sibul, aed- ja põlduba.

Sissejuhatuseks

2004. aastal istutasime istutasime kraavi veerde võsa äärde esimese õunapuu, järgmisel marjapõõsad ja püstitasime väikese kasvuhoone.

 Edasi läks elu loomulikku rada - nõgesevõsa arvelt on haritava maa pind suurenenud iga aastaga, lisandunud uusi viljakultuure ja suurem kasvuhoone. Saakigi kipub ühe pere vajadustest juba üle jääma. Samas on mõnus pärast kontoris veedetud päevatööd pista näpud mulda, nautida vihma ja päikest ning vaadata, kuis väikesest seemnest sirgub viljakandev taim. Mõnus on elada Eestimaa kliimas, kus sügisene külm tõmbab aiatööle kriipsu alla  - nii ei teki tööst tüdimust ega rahmeldamisest rutiini. Tubli kolm kuud annab aega olla ja puhata, meenutada suve süües pannkooke oma aia vaarikatega või mõõtes keldririiulil pilguga kõrvitsaridu. Veebruaris-märtsis, kui taas näpud sügelema hakkavad, algab tasapisi uus hooaeg - seemnest saavad alguse piprad ja paprikad, tomatid ja kurgid, arbuusid ja melonid, porgandi ja sibularead...

Maitsev ja toitev vili kasvab huumus- ja toitaineterikkas mullas - meie köögiviljapeenrad on maal, kus mullakihi paksus ulatub 0,5 kuni 1 meetrini ja selle all olev savikiht ei lase toitainetel minema uhtuda. Nii ei ole vajadust mulda mineraalväetistega täiendavalt toita. Sellist kuldaväärt maad tuleb aga osata hoida, et mullaviljakus ei kahaneks, huumuskiht ei väheneks ja mulla toitainetesisaldus oleks tasakaalus. Selleks teeme palju palju komposti, peame viljavaheldust, kasvatame liblikõielisi kultuure ja anname maale natuke kõdusõnnikut. Kui meie toidame maad, toidab ka tema meid. Viljavaheldus, looduslikud alad peenraservas, palju mesilasi, kimalasi ja linnukesi hoiavad kahjurputukad meie saagist eemal.

Et rohimisvaev kasvatamisindu ei kahandaks, on istutatavate kultuuride maa kaetud peenravaibaga - see ühtlasi soojendab kevadel kiiremini mulla, hoiab viljad puhtad ja väldib nende hukkaminekut, mis muidu kokkupuutes mullapinnaga sajusemal perioodil aset leida võib. Lisaks mullale kosutavad taimi vihm, kõrgemalt paekivikihtide vahelt immitsevad allikaveed ja põuasel ajal puurkaevuvesi. Päikesega on nagu on ja sel aastal on teda Päikesetõusu talu maadel eriti heldelt.